tsehhidele on kapitalism pähe löönud ja praha lennujaamas on kõik irmus kallis. Tasuta wifi aga DNS pead ise paika panema, muidu kipub ikaldama. Paar tsehhi-poola aktsendiga tüüpi kes küsisid “how did you get internet access here”.
Viisakad peldikud ja ülemisel korrusel on pikad mugava väljanägemisega pingiread kus saad magada kui uni külge kipub. Meil ei kippund ja äkkisime wifit.
Sinna kõrvale sai joodud tsehhide “35″ marki absinti taxfreest mis oli tegelikult päris odav, 300 krooni ringi 0.7 pudel, 70% alkoholi ja seda sai pudelist juua lausa kulinal, ehk siis väärt kraam puhta alkoholiga tehtud. 35 tähendab thujonese sisaldust milligrammides liitri kohta, euroabsindil on see <10 aga vahet üldiselt pole, purju jääd enne kui mingit keemilist efekti sellest tundma hakkad.
Õhtul hotellis sai absindiga pikemalt ja sügavamalt tutvust tehtud ja pärast seda vedasin ma vaese offfi ateena kesklinna ühtlaselt merepinnast eemale jooksvat geograafiat mööda Craft õlleka suunas mida viimati sai väisatud.
Teepeal sai nähtud fantastilist läbilõiget 70-80 aastate kahe ja neljarattaliste ajaloost, iga nurga taha oli pargitud või roostes ketiga puu külge tõmmatud mingi haruldus mida eestis elusees ei näe.
Tee ääres kasvasid palmid, apelsinid ja virsikud ja üldse paistis see ateena osa olevat koht kuhu vanaduspõlve tulla veetma.
Craft oli tore ja ölu oli hea aga ettekandja inglise keelt küll ei osanud. Kõigepealt ajas ta segi söögitellimuse, siis õlletellimuse, siis ajas segi õlletellimuse teist korda ja pärast pikka ja piinlikku seletust saime lõpuks mis tahtsime. See probleem on neil igalpool, teenindajad kes väidavad, et oskavad inglise keelt, näikse seda tehtvad puhtalt viisakusest ja kätega seletamise oskus tuleb abiks.
Järgmine päev sai ära nähtud koolitus, suure äkkimise peale saadud netiots ja sõbrunetud kohalike sööklatöölistega, kes müüsid onu offile viie euro eest teeklaasitäie konjakit, kuna tal oli nohu, ja mulle 3.50 eest teeklaasitäie ouzot, kuna mul oli kopp ees, käskisid mul ühe kreekakeelse sõna öelda (kalimera tuli ainsana meelde) ja jutustasime tükk aega erinevate fetajuustude iseloomust ja sobivusest salatitesse.
Vestluse tulemusena sain ühe Salajase Paberi mida tuleb näidata hotelli kõrval olevas delikatessipoes ja selle eest pidi saama kohe eriti head fetat.
Palmid on rohelised, antenne on koolituskeskuse ümber hulgim ning hilm on kena ja soe.
Järgmisel päeval väisasime ateena suurimat ostukeskust, “the Mall” kuhu viis ateena vanim metrooliin, avatud 1869 või sinnakanti auruvedurite abiga. Jaamahoone oli väga kena, inglaslik ja suuresti maa all, kreeklased ise seda küll ehitanud polnud.
teh Mall oli väljast ilus ja läikiv, seest igav ja jama,
ilgelt palju naiste ja pederiideid ja väga vähe hingele. Onu offfiga kahepeale tellisime endale Prae
ja õgisime selle ära. Praadi oli palju aga vorsti ja shaslikut kreeklased teha ikka ei oska, kebab on see mida sa tahad.
Alumisel korrusel oli kohalik toiduosakond kus müüdi suurtest puust vaatidest fetajuustu ja seina müüritud väiksematest vaatidest lahtist veini,
2.50 euri poolteist liitrit, täitsa joodav aga tekitab paraja pohmelli ka.
Väike lisamärkus by Offf: wo telefonis oli tore venekeelne mp3 mis ahastava karjega: “message, bljad!” värskest SMSist teada andis. Mina pidin selle muidugi ka oma telefoni toppima. Öösel kell 2 ehmatas kohutav: “MESSAGE BLAJD” karjatus minu ihust kogu elava sita välja. Tütarlaps, kes lubas meile õhtul Ateenat tutuvstada, arvas heaks SMSiga teatada, et ta ikka ei saa. Värisevate kätega võtsin hommikul selle jõleduse maha.
