Nagu juba mainitud sai eila joomas käidud. Kohalik Kreeka CS grupp väisas teatrit ja pidi pärast seda veel kusagile napsule / õgimisele minema. Paraku pidi teater lõppema “kusagil” 22.30 ja 23 vahel. Mis jättis meie päevakavasse piraka “augu”.
Egas midagi. Roomasime peale koolitust hotelli, tegime üle tee asuvas Goody’s putkas kerged purksid ja hakkasime lõunauinakuks valmistuma (st. Wo absinti ja minu konjaablit jooma). Umbes kella 19. paiku olime jõudnud staadiumisse, kus lõunauinak tundus juba täitsa mõeldav, nõnda et ma kadusin oma sulgu ja jätsin wo “family guyd” vaatama.
Huvitaval kombel ärkasin ma täitsa iseseisvalt kell 21.00. Peeglist vaatas vastu eilasest küll pisut loppis, aga muidu täitsa klaar joodikulõust. Pärast isiklikke hügieeniprotseduure hakkasin isand wo-d maast lahti peksma. Mobiilile ta muiudgi ei vastanud, aga nutika inimesena suutsin ma tuvastada sisetelefoni kasutamise juhendi ja kräunutasin viimast seni, kuni üks väga väsinud häälega alkoholist mulle “Urjuhh” vastu pomises.
Wo toas avanev vaatepilt polnud muiudgi mõeldud karsklastele, katoliiklastele ega muidu nõrkadele, aga asjaosaline ise vaatas peeglisse, mühatas: “Pole midagi parata, tuleb töötada selle materjaliga, mis meil on” ja ajas kargu alla. Peale pisikest kosutust, milleks kulus järelejäänud konjak ja osa odavat lahtist veini, kasvatasime endale jalad ja suundusime metroosse, et kihutada Kerameikose jaama, mille lähedal kodanike väidetel asus too õnnetu teater.
Taevast oli vahepeal hakanud sadama ohtralt sitta. Kerameikoses keerasime me esimese asjana valele poole ja tampisime läbi vihma ja tormi, vastu mäge… no oma 500 meetrit vähemalt! Õnneks prandasime vea kiiresti ja suundusime mööda Konstantinoupoleos nimelist trakti õiges suunas.
Mõne aja pärast jõudsime paika, mida juhatas minu taskus olev paberilipakas: “Konstantinoupoleos 117 and Agiou Orous 16 (corner of two streets).” Nimetatud nurgal ei meenutanud absoluutselt mitte miski teatrit as we know it (teate ju küll, igavene pirakas maja kusagil suure platsi peal või mäe otsas).
Ümberringi laiusid ainult needsamad Ateenale tüüpilised üdini inetud 3-korruselised tundmatu otstarbega hooned, millest on näha ainult rõdud ja suletud luugid. Lähemal uurimisel õnnestus siiski ühe lukus ukse mant tuvastada mingi plakat, mis võis vabalt ka teatriafišš olla. Kerge hingevärinaga keerasime ümber nurga ja jäime suht nõutult vahtima Väga Suurte Punaste Rauast Väravate taha.
Teatrist polnud endiselt haisugi.
Just sel hetkel kostis ülalmainit Punaste Väravate tagant kõva pauk ja hakkas kostma hirmsat karjumist. Lootuses osa saada mõrvast, kaklusest, gängisõjast või muust lahedast meelelahutusest piilusin ma läbi väravas oleva augu. Ja ennäe imet, nimetatud väravate tagant paistis LAVA koos näitlejatega.
Nüüd oli vaja kuidagi pool tundi inimlikes tingimustes ära veeta. Wo suhtles mingite kohalike jorssidega ja nood näitasid meile kätte üle tänava asuva eraldusmärkideta ukse, mille taga asus mingi muusikaklubi. Mina asusin muusikaklubis telefoni väntama, wo aga keskendus õlle kaanimisele. Baarimees üritas meile veel pähe määrida 12 EURiseid pileteid, mille peale wo soovitas baarmanit ignoreerida, sest: “halvim mis meiega juhtuda saab on see, et nad viskavad meid välja!” Vahepeal ronis lavale mingi päris asjalik jazzband ja kukkus seal musa tegema. Loomulikult just siis sai teatrietendus otsa ja meie võõrustaja üritas mulle tagasi helistada. Nüüd läks kiireks, baarimees koos oma piletitega tuli viisakalt kuid kindlalt persse saata, õllede eest ära maksta ja välja ronida. Kassas selgus, et 3 õlle (mingi tšehhi sort, nime ei mäleta) eest küsiti massiivsed 14 kohalikku rahapaberit koos mingite kopikatega. Õlu kurku kallatud ja välja tormatud õnnestus lõpuks ka kohalikega kohtuda.
Väljunud kõrtsist sattusime me karja kreeklaste sekka, kes täiest kõrist karjusid ja kätega vehkisid. Siiski polnud see tüliuss, mis oli kohaliku CS grupi vahelt läbi roomanud. Meie võõrustajanna selgitas, et kuna kreeklased leiutasid demokraatia ja kreeka on väga demokraatlik maa, siis on siin igaühel õigus oma arvamusele. Lühidalt öeldes, tegeleti seal sellega, et otsustati millisesse kõrtsi edasi minna. Nimetatud üritus kestis vähemasti 30 minutit ja sisaldas endas kahte hääletusvooru. Jah, te kuulsite õigesti! Nad tõepoolest hääletasid käe tõstmisega. Ma arvan, et demokraatia on mingit sorti haigus.
Kui kõigil demokraatiahoog järele andis, liikusime tagasi Kerameikose kanti ja tampisime võõrustajate kannul mingisugusesse telki. Justnimelt telki, mis oli majade vahele püsti pandud. Telgis oli tihedalt laudu ja veel tihedamalt karjuvaid kreeklasi, kellel ilmselgelt demokraatiahoog peal käis.
(Üldse peab keskmine kreeklane oma suu kinni siis kui ta parsjagu sööb, joob, suitsetab v. oraalseksiga tegeleb. Ilmselt on siin mingi seos mälumismusklite ja demokraatia vahel. Kui lihastele tegevust ei anna, siis peab kohe hääletama hakkama).
Mind suruti mingisugusesse lombakasse tooli, ühe Achillease nimelise tegelase ja meie võõrustajanna Vanessa vahele. Wo kadus kusagile naaberlauda. Edasi järgnes umbes 2 õlut ja minu katsed seltskondlikku vestlust üleval hoida. See käib nii: kõigepealt virutad oma naabrile kõigest jõust küünarnukiga ribidesse. Siis karjud talle täiest kõrist midagi inglise keeles. Kuulad ära tema arusaamatu vada (Kreeklaste inglise keele kohta tuleb veel eraldi post). Noogutad viisakalt. Omapäi jäetud kreeklasele tuleb kiirelt demokraatia peale ja ta hakkab teises laua otsas istuva tüübiga täiest kõrist karjuma. Natuke aega karjunud, läheb atakk üle (või annad sina küünarnukiga), kreeklane naeratab sulle, te vahetate mõned laused ja siis tuleb tal uus hoog peale.
Umbes tunni aja jooksul sai meil sellest värgist põhjalikult villand. Natuke aega hellitasime veel mõtet omapäi seiklema minna, aga kuna wo diktsioon enam erilist usaldust ei äratanud, siis võtsime takso ja kimasime hotelli tagasi. Hotellis panime perse selle vähese, mis sinna alles oli jäänud (0,35 Ouzo ja parem osa odavat supermarketipeeti) ja siis oligi aeg ennast veidi kõikuvatele jalgadele ajada, armastusväärselt karvast kõhtu sügavale wo-le head ööd soovida ja magama kasida.
