kreeka reisi esimesed kaks päeva

tsehhidele on kapitalism pähe löönud ja praha lennujaamas on kõik irmus kallis. Tasuta wifi aga DNS pead ise paika panema, muidu kipub ikaldama. Paar tsehhi-poola aktsendiga tüüpi kes küsisid “how did you get internet access here”.
Viisakad peldikud ja ülemisel korrusel on pikad mugava väljanägemisega pingiread kus saad magada kui uni külge kipub. Meil ei kippund ja äkkisime wifit.
Sinna kõrvale sai joodud tsehhide “35″ marki absinti taxfreest mis oli tegelikult päris odav, 300 krooni ringi 0.7 pudel, 70% alkoholi ja seda sai pudelist juua lausa kulinal, ehk siis väärt kraam puhta alkoholiga tehtud. 35 tähendab thujonese sisaldust milligrammides liitri kohta, euroabsindil on see <10 aga vahet üldiselt pole, purju jääd enne kui mingit keemilist efekti sellest tundma hakkad.

Õhtul hotellis sai absindiga pikemalt ja sügavamalt tutvust tehtud ja pärast seda vedasin ma vaese offfi ateena kesklinna ühtlaselt merepinnast eemale jooksvat geograafiat mööda Craft õlleka suunas mida viimati sai väisatud.
Teepeal sai nähtud fantastilist läbilõiget 70-80 aastate kahe ja neljarattaliste ajaloost, iga nurga taha oli pargitud või roostes ketiga puu külge tõmmatud mingi haruldus mida eestis elusees ei näe.

Tee ääres kasvasid palmid, apelsinid ja virsikud ja üldse paistis see ateena osa olevat koht kuhu vanaduspõlve tulla veetma.

Craft oli tore ja ölu oli hea aga ettekandja inglise keelt küll ei osanud. Kõigepealt ajas ta segi söögitellimuse, siis õlletellimuse, siis ajas segi õlletellimuse teist korda ja pärast pikka ja piinlikku seletust saime lõpuks mis tahtsime. See probleem on neil igalpool, teenindajad kes väidavad, et oskavad inglise keelt, näikse seda tehtvad puhtalt viisakusest ja kätega seletamise oskus tuleb abiks.

Järgmine päev sai ära nähtud koolitus, suure äkkimise peale saadud netiots ja sõbrunetud kohalike sööklatöölistega, kes müüsid onu offile viie euro eest teeklaasitäie konjakit, kuna tal oli nohu, ja mulle 3.50 eest teeklaasitäie ouzot, kuna mul oli kopp ees, käskisid mul ühe kreekakeelse sõna öelda (kalimera tuli ainsana meelde) ja jutustasime tükk aega erinevate fetajuustude iseloomust ja sobivusest salatitesse.
Vestluse tulemusena sain ühe Salajase Paberi mida tuleb näidata hotelli kõrval olevas delikatessipoes ja selle eest pidi saama kohe eriti head fetat.

Palmid on rohelised, antenne on koolituskeskuse ümber hulgim ning hilm on kena ja soe.

Järgmisel päeval väisasime ateena suurimat ostukeskust, “the Mall” kuhu viis ateena vanim metrooliin, avatud 1869 või sinnakanti auruvedurite abiga. Jaamahoone oli väga kena, inglaslik ja suuresti maa all, kreeklased ise seda küll ehitanud polnud.

teh Mall oli väljast ilus ja läikiv, seest igav ja jama,

ilgelt palju naiste ja pederiideid ja väga vähe hingele. Onu offfiga kahepeale tellisime endale Prae

ja õgisime selle ära. Praadi oli palju aga vorsti ja shaslikut kreeklased teha ikka ei oska, kebab on see mida sa tahad.

Alumisel korrusel oli kohalik toiduosakond kus müüdi suurtest puust vaatidest fetajuustu ja seina müüritud väiksematest vaatidest lahtist veini,

2.50 euri poolteist liitrit, täitsa joodav aga tekitab paraja pohmelli ka.

Väike lisamärkus by Offf: wo telefonis oli tore venekeelne mp3 mis ahastava karjega: “message, bljad!” värskest SMSist teada andis. Mina pidin selle muidugi ka oma telefoni toppima. Öösel kell 2 ehmatas kohutav: “MESSAGE BLAJD” karjatus minu ihust kogu elava sita välja. Tütarlaps, kes lubas meile õhtul Ateenat tutuvstada, arvas heaks SMSiga teatada, et ta ikka ei saa. Värisevate kätega võtsin hommikul selle jõleduse maha.

Kuidas me joomas käisime

Nagu juba mainitud sai eila joomas käidud. Kohalik Kreeka CS grupp väisas teatrit ja pidi pärast seda veel kusagile napsule / õgimisele minema. Paraku pidi teater lõppema “kusagil” 22.30 ja 23 vahel. Mis jättis meie päevakavasse piraka “augu”.

Egas midagi. Roomasime peale koolitust hotelli, tegime üle tee asuvas Goody’s putkas kerged purksid ja hakkasime lõunauinakuks valmistuma (st. Wo absinti ja minu konjaablit jooma). Umbes kella 19. paiku olime jõudnud staadiumisse, kus lõunauinak tundus juba täitsa mõeldav, nõnda et ma kadusin oma sulgu ja jätsin wo “family guyd” vaatama.

Huvitaval kombel ärkasin ma täitsa iseseisvalt kell 21.00. Peeglist vaatas vastu eilasest küll pisut loppis, aga muidu täitsa klaar joodikulõust. Pärast isiklikke hügieeniprotseduure hakkasin isand wo-d maast lahti peksma. Mobiilile ta muiudgi ei vastanud, aga nutika inimesena suutsin ma tuvastada sisetelefoni kasutamise juhendi ja kräunutasin viimast seni, kuni üks väga väsinud häälega alkoholist mulle “Urjuhh” vastu pomises.

Wo toas avanev vaatepilt polnud muiudgi mõeldud karsklastele, katoliiklastele ega muidu nõrkadele, aga asjaosaline ise vaatas peeglisse, mühatas: “Pole midagi parata, tuleb töötada selle materjaliga, mis meil on” ja ajas kargu alla. Peale pisikest kosutust, milleks kulus järelejäänud konjak ja osa odavat lahtist veini, kasvatasime endale jalad ja suundusime metroosse, et kihutada Kerameikose jaama, mille lähedal kodanike väidetel asus too õnnetu teater.

Taevast oli vahepeal hakanud sadama ohtralt sitta. Kerameikoses keerasime me esimese asjana valele poole ja tampisime läbi vihma ja tormi, vastu mäge… no oma 500 meetrit vähemalt! Õnneks prandasime vea kiiresti ja suundusime mööda Konstantinoupoleos nimelist trakti õiges suunas.

Mõne aja pärast jõudsime paika, mida juhatas minu taskus olev paberilipakas: “Konstantinoupoleos 117 and Agiou Orous 16 (corner of two streets).” Nimetatud nurgal ei meenutanud absoluutselt mitte miski teatrit as we know it (teate ju küll, igavene pirakas maja kusagil suure platsi peal või mäe otsas).

Ümberringi laiusid ainult needsamad Ateenale tüüpilised üdini inetud 3-korruselised tundmatu otstarbega hooned, millest on näha ainult rõdud ja suletud luugid. Lähemal uurimisel õnnestus siiski ühe lukus ukse mant tuvastada mingi plakat, mis võis vabalt ka teatriafišš olla. Kerge hingevärinaga keerasime ümber nurga ja jäime suht nõutult vahtima Väga Suurte Punaste Rauast Väravate taha.

Teatrist polnud endiselt haisugi.

Just sel hetkel kostis ülalmainit Punaste Väravate tagant kõva pauk ja hakkas kostma hirmsat karjumist. Lootuses osa saada mõrvast, kaklusest, gängisõjast või muust lahedast meelelahutusest piilusin ma läbi väravas oleva augu. Ja ennäe imet, nimetatud väravate tagant paistis LAVA koos näitlejatega.

Nüüd oli vaja kuidagi pool tundi inimlikes tingimustes ära veeta. Wo suhtles mingite kohalike jorssidega ja nood näitasid meile kätte üle tänava asuva eraldusmärkideta ukse, mille taga asus mingi muusikaklubi. Mina asusin muusikaklubis telefoni väntama, wo aga keskendus õlle kaanimisele. Baarimees üritas meile veel pähe määrida 12 EURiseid pileteid, mille peale wo soovitas baarmanit ignoreerida, sest: “halvim mis meiega juhtuda saab on see, et nad viskavad meid välja!” Vahepeal ronis lavale mingi päris asjalik jazzband ja kukkus seal musa tegema. Loomulikult just siis sai teatrietendus otsa ja meie võõrustaja üritas mulle tagasi helistada. Nüüd läks kiireks, baarimees koos oma piletitega tuli viisakalt kuid kindlalt persse saata, õllede eest ära maksta ja välja ronida. Kassas selgus, et 3 õlle (mingi tšehhi sort, nime ei mäleta) eest küsiti massiivsed 14 kohalikku rahapaberit koos mingite kopikatega. Õlu kurku kallatud ja välja tormatud õnnestus lõpuks ka kohalikega kohtuda.

Väljunud kõrtsist sattusime me karja kreeklaste sekka, kes täiest kõrist karjusid ja kätega vehkisid. Siiski polnud see tüliuss, mis oli kohaliku CS grupi vahelt läbi roomanud. Meie võõrustajanna selgitas, et kuna kreeklased leiutasid demokraatia ja kreeka on väga demokraatlik maa, siis on siin igaühel õigus oma arvamusele. Lühidalt öeldes, tegeleti seal sellega, et otsustati millisesse kõrtsi edasi minna. Nimetatud üritus kestis vähemasti 30 minutit ja sisaldas endas kahte hääletusvooru. Jah, te kuulsite õigesti! Nad tõepoolest hääletasid käe tõstmisega. Ma arvan, et demokraatia on mingit sorti haigus.

Kui kõigil demokraatiahoog järele andis, liikusime tagasi Kerameikose kanti ja tampisime võõrustajate kannul mingisugusesse telki. Justnimelt telki, mis oli majade vahele püsti pandud. Telgis oli tihedalt laudu ja veel tihedamalt karjuvaid kreeklasi, kellel ilmselgelt demokraatiahoog peal käis.


(Üldse peab keskmine kreeklane oma suu kinni siis kui ta parsjagu sööb, joob, suitsetab v. oraalseksiga tegeleb. Ilmselt on siin mingi seos mälumismusklite ja demokraatia vahel. Kui lihastele tegevust ei anna, siis peab kohe hääletama hakkama).

Mind suruti mingisugusesse lombakasse tooli, ühe Achillease nimelise tegelase ja meie võõrustajanna Vanessa vahele. Wo kadus kusagile naaberlauda. Edasi järgnes umbes 2 õlut ja minu katsed seltskondlikku vestlust üleval hoida. See käib nii: kõigepealt virutad oma naabrile kõigest jõust küünarnukiga ribidesse. Siis karjud talle täiest kõrist midagi inglise keeles. Kuulad ära tema arusaamatu vada (Kreeklaste inglise keele kohta tuleb veel eraldi post). Noogutad viisakalt. Omapäi jäetud kreeklasele tuleb kiirelt demokraatia peale ja ta hakkab teises laua otsas istuva tüübiga täiest kõrist karjuma. Natuke aega karjunud, läheb atakk üle (või annad sina küünarnukiga), kreeklane naeratab sulle, te vahetate mõned laused ja siis tuleb tal uus hoog peale.

Umbes tunni aja jooksul sai meil sellest värgist põhjalikult villand. Natuke aega hellitasime veel mõtet omapäi seiklema minna, aga kuna wo diktsioon enam erilist usaldust ei äratanud, siis võtsime takso ja kimasime hotelli tagasi. Hotellis panime perse selle vähese, mis sinna alles oli jäänud (0,35 Ouzo ja parem osa odavat supermarketipeeti) ja siis oligi aeg ennast veidi kõikuvatele jalgadele ajada, armastusväärselt karvast kõhtu sügavale wo-le head ööd soovida ja magama kasida.

Röövimine päise päeva ajal

Kuna külmetus läheb muudkui hullemaks ja täna hommikul oli kurk kibe, siis ma väisasin kohalikku roppteeki, et saada midagi kaela vastu. Roppteeker määris mulle pähe imemistabletid ja mingi kurguspray ja küsis nende eest 17 (SEITSETEIST!) EURi. Röövimine, ütlen ma!

Kuramuse kreeka hinnad on üldse etteaimamatud. Ühes kõrtsis on õlu 1.5 EUR, teises 2–2,5 ja kolmandas, tule taevas appi, 4.50!!! Kusjuures üldjuhul ei ole kõrtsi väljanägemise põhjal õlle hinda võimalik täpselt ennustada. Tibatilluke korrelatsioon sisustuse värskuse ja õlle hinna vahel on siiski tuvastatav.

Teie Paha Mehe kaart palun?

Ühesõnaga, loksume siis meie (Mina, Wo ja Ränk Pohmell) kolmekesi selle õnnetu bussirisuga* Folia poole, kui järsku in the middle of nowhere peab bussi kinni politsei. Üks mees ja üks naine tulevad peale, mees peab kreeka keeles mingi kõne ja tütarlaps asub reisijaid üle nuusutama. Meie pakume esimese hooga sõidupileteid, mille peale taibuks tütarlaps läheb üle inglise keelele ja selgitab, et ta tahaks meie DOKUMENTE näha. Nojah, mis siis ikka. Igatahes saab neiu oma rahulduse Eesti IDioodikaardist kätte, politsei läheb maha ja buss sõidab edasi.

Paraku jääb selgusetuks mida kuradit kreeka politsei selle imelise aktsiooniga saavutada lootis. Äkki sõidavad kreeka bandiidid bussis kaasas selline spetsiaalne “Paha Mehe” id-kaart**? Või on neil spetsiaalsed Bad Guy Badged?

* Renault disainerid on bussidele äärmiselt rõvedalt ebamugavad ja kõvad toolid kujundanud.

** wo arvas, et Kreeka kurjategijate ID kaardid on punased, et oleks lihtsam aru saada.

Meie kolmese seltskonna kaks liiget õnnestus ka kaamerasse püüda

Neljapäev, 3. aprill

Möödus, nagu juba mainitud Ränga Pohmelli tähe all.

Koolituselt tagasi uimates õnnestus näha kuidas ühest eraldusmärkideta autost järsku vilkur katusele pisteti, sireen ulguma pandi ja kohalik kiiruseületaja vasakule tõmmati.

Kuna ihu nuttis ja hing kannatas, siis suundusime wo eestvedamiselt kohalikku delikatessipoodi, kust mina ostsin veini ja wo Camembert juustu, piprasalaamit, pretzeleid ja veel ühte teist. Hotellis selgus, et selle taskunoa küljes, mille ma reisikotti viskasin, siiski ei ole punnivinna. Pärast 15 minutit ponnistusi, mis päädisid korgi pudelisse lükkamisega, esitasin ma endale küsimuse: “Miks kuradi päralt me ei helista toateenindusse ja nõua punnivinna?” Pohmellis inimene on ikka lammas. Üldiselt, kosutanud ennast veini ja delikatessidega, suundus iga roju oma tuppa lamamisharjutustele.

Mina käisin kella 21.30 paiku veel korra väljas ja tõin endale Green Mingiasi nimelisest einevõileivaurkast ühe rammusa võileiva. Paraku sain sellega korraliku tünga Nimelt usaldasin ma liialt oma nägemismeelt, vaatasin, et on kebabi ja fetaga võileib nimega “Mediterranean”. Hui oli kebabiga. Olid hoopis need grillitud seened, mida kohalikud armastavad. Aga noh, sisse ta läks, ikkagi 5 EUR.

Sihuke asi oli ka veel, et päevakerjuse, uskumatult räpase, loteasendis kükitava vanamehe, kellel oli ühes jalas sandaal ja teises pläta, oli vahepeal välja vahetanud öökerjus. Mustas nunnarüüs, umbes 120 cm pikk kräbe vanaeit, kes ulgus kreeka keeles midagi arusaamatut kõikseeaeg, kui ma rohelist tuld ootasin. Kuna mulinast sai siiber, siis andisn talle on pisikesed eurosendid (mingi vist umbes 5 ja 10 sendised).

Päevakerjus:

Rohkem nagu ei juhtunudki midagi huvitavat.

Täna õhtul on plaanis minna ja vahemeri ära vaadata, eks näis mis sellest tuleb. Edit: hui mingi Vahemere äärde jõudsime, a savi!

Kreeklaste Internetist ja inglise keelest

    Nagu wo juba mainis, siis noogutab keskmine kreeklane küsimuse: “Do You speak English?” vastuseks rõõmsalt pead ja sõnub: “Yes, yes!”. Paraku pole nimetatud küsimuse jaataval vastusel ja antud kodaniku tegelikul keeleoskusel üleüldse mingit seost. Vähe sellest, et nad hääldavad inglise keelt kreekapäraselt, sõnalõppe venitades, nad kuradid ei saa enam-vähem normaalsest inglise keelest aru kah. Kusjuures nii minu kui wo puuinglise keel on siiski enam vähem talutav ja siiamaani on kõik: rootslased, soomlased, inglased, sakslased, hindud, austraalased, venelased, lätlased ja muud, kellega ma suhelnud olen, seda arusaadavaks pidanud. Niiet viga on vist ikka kreeklastes mitte selles, et mina ja wo oleme üleöö inglise keele ära unustanud.

Kohalik Internet on tüüpi “lihtsalt masendav”. Esimesel päeval ta veel kuidagi toimis, aga siis hakkas see sõnnik järjekindlalt käpuli käima, tõenäoliselt vihma ja halva ilma süül. Lisaks selgus masendav tõsiasi, et GNU httptunnel mida sai siinsest fašistlikust tulemüürist läbi pugemiseks kasutatud, ei oska midagi mõistlikku peale hakata veateadetega http/502 ja http/503. OpenVPNi konffimine ilmselt aitaks, aga nüüd pole enam mõtet.

Ahjaa, see neetud throat-spray, mille kohalik roppteeker mulle hingehinnaga müüs, on vahva. Tema pihusti suudab imeliselt pihustada rohtu igas asendis — pea alaspidi, pea ülespidi, küljeli — mida aga soovite. Ainus koht kus ta ei tööta, on otsapidi suhu asetatuna.

Reede, 4. aprill

Eilane kosutus oli tervendanud meie ihho ja hinge, nõnda, et reede hommikul kargasime me voodist nagu noored põdrad ja kappasime aga koolituma. Koolitusel sunniti standard C-d häkkima, mis mõnevõrra jahutas meie entusiasmi, aga üldiselt oli OK. Õnneks lõppes see roppus õite ruttu peale lõunat ära ja me olime vabad kui linnud.

Programm sai käigu pealt ringi tehtud. Esimese asjana suundusime uurima linnaosa nimega “Psiri”, kus kohalike väitel pidi olema palju õgilaid ja muid toredaid ajaveetmiskohti. Kolmnurkne area Omonia ja Thesseioni metroojaamade vahel mida piiravad kolmest küljest Pireose, Ahiniase ja Ermou tänavad. Üldiselt oli see üks MASENDAV suurlinn. Ainult sudust mustad kõrghooned üksteise kõrval. Me natuke sattusime libasti kah. Mingi valemiga me oskasime ennast vahepeal valele poole Pireose tänavat sokutada, kus oli juba vabsee geto.

Lõpuks komistasime veel mingite araabide v. albaanide kogunemise otsa. Tegime sealt kiirelt sääred ja suundusime tagasi tsivilisatsiooni rüppe. Üldiselt on Psiri veel tätisa OK, seal on hotellid, tavalised “convenient stored” ja mõned turistilõksud. Teisel pool teed asuv Keramikose linnaosa on juba paras urgas. Poed on mingid kahtlased urud ja söömakohad veel hullemad mäekollikoopad. Usu mind, sa ei taha sinna minna! Positiivse momendina tuleb veel meenutada, et õnnestus sattuda turule, mis huvitaval kombel oli sellel hilisel pärastlõunal veel avatud. Wo ostis sealt Erilisi Salatisibulaid ja mina nägin müügil 2-liitrist parmuõlut nimega “Burger”. Turul olid ka lihaletid eriliselt ahvatlevate sinkide ja vorsitidega, mis sundis meid wo-ga vastu võtma Otsuse. Otsus oli lühidalt järgmine:

1. Eestisse tagasi jõudnud, minna esimesel võimalusel turule, osta suitsusinki, vorsti ja muud head paremat.
2. Osta mitu liitrit Külma Viina
3. Panna kõik ülalnimetatu ühe Toreda Koosviibimise käigus perse

Kuid tagasi Ateena juurde! Võtsime ühe metroo ja kimasime hoopis Akropolise jaama. Akropoli, turistilõksude, varemete ja korralike puhaste tänavate maailma. Hoidudes umbes keskele, nii et Akropoli küngas jääks vasakule-taha ja vältides liialt paremale, linnaosast välja sattumist kakerdasime Monastiraki poole. Tänavaääred on siin üks otsata turistilõks. Restoranid on kallid ja poed täis mõttetut kreekapärast pudipadi. Napsupoodides oli naps ka uskumata kirves!

Vahepeal sai teeäärse kivi peal väsind jalgu puhatud

Tühi kõht hakkas juba murdma meie vastupanu ja ma oleks juba pea-aegu olnud valmis mõne pealetükkiva šveitseri kutsele järele andma, kuid wo oli vapper ja rügas muudkui edasi; ja vaprus viis sihile! Thesseioni metroojaama juurest ledisime ausa, odava, kohaliku pita-urka. Kaks pitat ja 2 õlut natuke alla 10 kulli. Hea! Wo teenis 2 karmapunkti ja 2 lugupidamispunkti. Wo on nüüd 10 leveli wo.

Pita õgitud kihutasime rohelise liiniga tagasi Omonia jaama — toidupoodi otsima! Meie otsinguid saatis kiirelt edu. Sellesama Omonia väljaku ääres, natuke maad edasi oligi Basaar nimeline supermarket. Natuke kohutasid mind ainult 2 selle ukse ees tolknevat “totally stoned” narkarit. Poes polnud küll sellist juustu, nagu me soovisime, aga see eest oli ohtralt mitmesugust veini jumala normaalse hinnaga. Lõpuks rabasime kumbki ühe umbes 5-kullise veini. Kuni wo toidulette rüüstas hakkas minul südametunnistus kripeldama ja igaks juhuks võtsin ma veel ühe, odavama veini ligi. See on ka loll lugu, kui jook keset pidu otsa saab.

Tagasi hotellis, asusime punnivinna otsima. Minnes lihtsama vastupanu teed sai punnivinn asendatud selle kruviga, mis toaukse pidurit kinni hoidis.

Et tulevastel joodikutel oleks elu lihtsam, siis viskasin ma kruvitüübli üle rõduserva alla ja suskasin piduri koos kruviga lihtsalt lahtiselt auku. Nüüd selgus, et üks “viiekullistest punastest” on hoopistükkis port. Kusjuures veel HEA port selle raha eest. Filmi “Scary Movie 3″ kohalikust TVst ja saate “Top Gear” läpakast saatel sai perse pandud nii mõlemad põhiveinid, minu varuvein kui ka wo algselt eestisse toomiseks mõeldud valge. Oli tore koosviibimine.

Siia lõppu lisan ka ühe pildi näitamaks, et Ataanes on ka mõned üksikud hooned, mis pole päris surmani inetud:

viimaseid pildikesi veel

Ateena neljajalgsed asukad (keda seal vedeleb üsna igal pool ja igasuguses olekus) on, ilmselt evolutsiooni ja ropu liikluse sunnil, ära õppinud fooride kasutamise. Tuleb peni tee äärde, istub maha, ootab kuni tuli fooris roheliseks läheb ja siis jalutab koos inimestega üle.

Vahepeal värskendasid mõned neist end kohaliku väljaku purskkaevus.

ja ülejäänud aja vedelesid hambad laiali mööda tänavanurki, parke ja kaubanduskeskuste koridore.

Kahejalgsed kreeklased liiklesid enamasti kas metrooga või siis selliste ärataotud toyotade-volkaritega millisesse endast lugupidav eestlane naabrite põlguse kartuses jalgagi ei tõsta.

Uuemaid audisid, bemme ja muud ei näinud praktiliselt üldse. Jõudsime loendades järeldusele, et terves ateenas on üldse kolm audit. SUV -e oli ainult üks

millele miskipärast oli kirjake “KILLER” asetatud esiklaasi alla, ilmselt on see kohalik abinõu kuidas parkimiskontrolöre eemal hoida.

Tagasilend oli ebameeldiv nagu ikka aga veidi tasandas seda Czech Airlines -i stjuuard, muhe hallipäine taat kes näis tundvat lausa füüsilist mõnu kui sai sulle veini juurde tuua ja väljendas seda entusiastliku YESSIR! hüüdega. Lausa tore oli lennata nendega.

kreeka õgilad

Õgilaid, õgikeskusi ja väiksemaid õgipunkte on väisatud mitmeid ja võtaks need siinkohal kokku, noore ja vanarahva õpetuseks. Enamust sellest materjalist annab rakendada sattudes ükskõik mis suurlinna maailmas niiet pange kõrva taha.

Õgilaid võib jagada kolmeks, suunatud turistile, suunatud rikkale kohalikule ja suunatud proletariaadile. Esimest tasub vältida, mitte just seetõttu, et seal saab halba sööki – tavaliselt see nii ei ole ja kui sul ei juhtu olema aega või viitsimist süveneda siis käib see päris okeilt, aga sul jääb saamata korralik kogus kohalikku kultuuri, maksad sa rohkem kui kogu see tsirkus tõenäoliselt väärt on ja mulle personaalselt ei meeldi kui mind varrukast tiritakse.

Rikka kohaliku õgilad on kõige ihaldusväärsemad ja samas ka kõige raskemini tabatavad, sest tänavat mööda trampides on sihukesi väga raske eraldada ajudeta kohalike õgilatest ja lisaks nad tavaliselt ei kipu end reklaamima ja suhtuvad turistidesse kerge eelarvamusega.

Trampisime tükk aega mööda turistikvartalit, offf ostis endale palvehelmed ja mina puhkasin vahepeal jalga

Mida sa tahad on head proletariaadi-õgilad, seal saab korralikult süüa odava raha eest ja ühtlasi ka meeldiva kuid mitte pealetükkiva teeninduse ning läbilõike kohalikust koloriidist. Kreeka pakub selliseid ja vahepealseid hulgim aga kui sa mõne sellise leiad siis väldi grillvorste ja vorstilisi ning, kui sa just ei näe tugevaid tõendeid koha kvaliteedist antud alal, ka shaslõkki.
Kreeklased oskavad teha kahte asja hästi, need on igasugused “kebab” nimelised asjad (varda otsa aetud sea pinnalaotused mida servast grillitakse ja lõigutakse) ja erinevad hakklihavorstid. Kreekas kusjuures kebab reeglina tähendab just vardas grillitud hakklihavorsti mitte seda esimesena mainitut niiet tuleb olla kindel endas ja vajadusel näpuga näidata.

Korraliku õgila tunned eelkõige ära sellest, et seal söövad kohalikud ja lauad-toolid on ärataotud servadega, mis annab tunnistust, et koht on seal juba olnud mitu aega. Kui selle juures on veel take-away ja home-delivery siis oled sattunud kullaaugu otsa – need kaks on ainult kohalike jaoks ja kohalikud sitta ei osta.

Selliseid kohti leiad reeglina põliselanike hooajaliste migratsioonide lähedalt – metroojaamad, bussipeatused ja muu. Samas tasub silma peal hoida üldisel naabruskonna aural – vähemalt ateenas on täiesti viisakas ümbruskond võimeline saja meetriga üle minema kohutavaks alzeerlaste, sudaanlaste ja sadade teiste pool ja täisruberoidirahva esindajate auguks kus turistil mingit asja ei ole (sellest vast ka mõnes teises postis pikemalt).
Parimad kohad on vanalinna/turistilinna piiri peal kus veel on tsivilisatsiooni eurodega laetud võlukepike toimimas aga samas on turistilõksud selja taha jäänud.

Ateenas on üks Hea Proletariaadi Urgas otse Thesseioni nimelise metroojaama kõrval nurga peal. Pooleliitrine Heineken maksis 2.20 ja pita sisse keeratud kebab mingi 2.50, kogu see kraam oli väga nauditav ja kõrvale sai vaadata kohalikku päikeseloojangut mida ilmestas offfi matsutamine kebabi kallal

Õgimiskohtadest veel, sealne kräppdoonalds pakkus mingit õudust nimega Shrimp Burger, mis meist küll proovimata jäi, aga reklaami sain ma siiski pildile

viimane päev sai käidud kohaliku turistiurka võileivagrillis mis pakkus küll head võileiba (offf kogenuna tellis parema kui mina) kuid vähe hingele.

offi võileib (pork and spicy cheese)

minu võileib (chicken, curry sauce ja veel miski sitt mida ma hetkel ei mäleta)

Siiski sai antud võileivad pildile pandud ja seal käisid koguaeg ringi väga usinad neegrid ja täitsid (tasuta) su veeklaasi maitsva, külma veega mis ateena peal on hämmastavalt kallis hinnas muidu. Liiter mineraalvett ei maksa kuskil vähem kui ühe euro (nendes sitaputkades tänava ääres) ja kui sa satud parajalt õela putka otsa võivad nad nöörida selle eest lausa mitu eurot.